Meike Blogi

12/11/2011

Mauritiuse reis 01.11 – 10.11.2011

Filed under: Uncategorized — meiksu @ 10:05

1. ja 2.päev Tallinn – Stockholm – Pariis – Mauritius – Grand Baie

Algas siis reisiplaan sellest, et kevadel sai arutatud, et sügisel, sellel külmal ja pimedal ajal, peaks minema patareisid laadima. Valikusse jäi Mauritius – see paradiisisaar. Kuldsed liivad, sinine vesi ja kogu aeg on soe.

Algas meie reis Tallinna Lennujaamast, start Rootsi poole 13.50 lennuga. Väljas  oli suhteliselt hall ilm, kuid kuiv ja soe.  Käsipagasis raamatud ja läpakad.

Suur kohver pooltühi – palju need kleidid ikka ruumi võtavad.🙂

Enne tulekut sai kodu puhtaks kraamitud ja õhtusöök lastele valmis tehtud. Nemad seekord kaasa ei saanud. Eelmine reis ei olnud Madist, seekord siis teeme reisi kahekesi paradiisisaarele.🙂

Tallinna Lennujaamas meie reisi algus algas kerge ärevusega, nimelt hilines meie lend Stockholmi tund aega. Õnneks oli järgmise lennuni pikalt aega ning meid see nii väga muretsema ei pannud. Lennul pakuti kommi.

Stockholmi Arlanda lennujaam  oli päris suur, kolasime seal ringi ja ootasime oma järgmist lendu. 5 tundi on parajalt pikk aeg. Kuna kõhud olid tühjad , siis tegime lõuna lennujaamas – sõime pastat ja mina võtin vee ning Madis õlle( Pure Gold Tuborg, ka hind oli puhtast kullast, maksis 100 eesti krooni).

Lõpuks saime siis Stockholm-Pariis lennule. See lennuk oli juba tiba suurem. Lennu algus oli kena, kuid lõpp veidi ärev. Nimelt oli Pariisi kohal tugev udu ning maandumine ei õnnestunud esimesel korral. Rattad olid juba peaagu maas, kuid siiski me ei maandunud tiheda udu tõttu ja lennuk tõusis uuesti üles poole. Mina olin suhteliselt mures, kuna meil oli kahe lennu vahe ainult 1 tund ja 15 min, et  kuidas me jõuame, kui me nüüd udu tõttu ei maandu õigel ajal. Õnneks teisel katsel piloot oli tasemel, aga maandumise ajal pani lennuk täispidurid peale. Ja mina selleks, et peadpidi eesistuja toolis ei oleks, toetasin käega tooli. Madise kommentaar asjale oli, et mu vaene eesistuja pidi nina vastu teist tooli olema seepärast.😛

Lennukist maha saades, läks kiireks, kuna vähem kui tund oli jäänud järgmise lennuni ning ametlik check-in oli juba lõppenud. Kihutasime siis mööda Pariisi suurt lennujaama, saime oma check- ini tehtud ning pidime isegi veidi veel ootama, et lennukisse pääseda. See lennuk oli ikka väga suur – Boeing 747 -400. Eesotsast kahekorruseline, ühes reas 10 istet. Meie saime Madisega kolmeses pingis kahekesi laiutada.

Pariisist Mauritiusele kestis lend 11 tundi. Suhteliselt raske, samas läks ka kuidagi kiiresti. Alguses sai õhtusöögi, siis pandi tuled kustu ja öö. Kes oli unetu sai vaadata Harry Potteri uusimat filmi ja Cars 2-te. Kuidagi sai see öö mööda saadetud, tuleks nentida, et lennukis ei ole mugav magada.  Hommikul pakuti ka hommiksööki.

Saabusime Mauritiuse lennujaama järgmisel päeval, kohalik kellaaeg oli meie ajast ees 2 tundi. Saabudes oli kell 14.00 Sisse registreerides tuli isegi ankeet oma tervise kohta täita.

Esimene kokteil Le Tando

Vaade hotellitoa rõdult

Enne lennujaamast väljumist käisime ka tax-free poes, kuna hotelli omanik oli palunud endale odavat alkoholi tuua. Ega me kadedad ei olnud, ostsime endale ka. Väljas ootas meid tellitud takso, kes viis meid tunni kaugusel olevasse Grand Baie linna meie hotelli Oceanic Villa. Tervitati meid külma käteräti ja klaasikese värskelt pressitud mahlaga. Siis anti meile valida, millises toas me soovime ööbida. Üks oli välimuselt kobedam, kuid vaatega tänavale ja suht mürarikas. Teine oli teiselpool teed, mitte nii avar ja veidi väsinum, kuid  vaatega ookeanile. Loomulikult valisime viimase. See viimane pidi küll kallim ka olema, aga omanik pakkus meile sama hinnaga, mis see teine tuba.

Esimesel päeval suurt  midagi ei teinud. Käisime tiiru linna peal, kohalikus supermarketis ning siis õhtul üle tee asuvas, hotelli omaniku söögikohas Le Tandoor, kus pakuti india kööki. Läbi väikeste sekelduste ja arusaamatuste me siiski oma söögid saime ja joogid ka. Ülejäänud õhtu möödus oma rõdul vaadet nautides.

3. päev – Mon Choisy beach

Hommikusöök oli meil hotelli poolt ja käisime samas kohas, kus õhtulgi. Saime mahla, saia, omletti ja kohvi. Samas pakuti meile ka võimalusi aega veeta. Et kuhu minna ja mida teha. Valisime siis päevase reisi ühele lähedal asuvale väikesele saarele.
Lisaks saime omanikuga kokku ja andsime talle ta tellimuse üle.
Kõik on nii viisakad, muudkui uurivad, kuidas me kõigega rahul oleme. Omanik siis ka uuris, mis plaanid meil tänaseks on. Meil oli plaan randa minna. Kuna üks kaunimaid randu Mauritiusel on siinkandis, Mon Choisy beach, siis mõtlesime, et läheme sinna. Omanik pakkus,et organiseerib meile transpordi. Sõit sinna ja tagasi pluss toolide rent kokku läks maksma meile 500 ruupiat( u 12,5 eurot). Veetsime pea terve päeva rannas, jõime kaasavõetud kohalikku rummi ja nautisime ilma. Ilm oli super. Isegi võiks öelda, et vahepeal suisa liiga palav. Aga siis sai käidud ookeanis ennast jahutamas. Vesi oli nii selge ja sinine ning liiv nii valge. Paradiis. Kreemitasime ennast küll, aga siiski naasime punanahkadena.

Vaade Mon Choisy rannale

Mõnulemine rannas

Kala

Õhtul käisime kohalikus restoranis söömas. Sain maitsta imehead kala.

Boonusena oli elav muusika, ja saime lauljatele õpetada ka veidi eesti keelt – kuidas teil läheb ja hästi lisandusid nende sõnavarra. Õhtusöögi eelarveks tuli pea 1200 ruupiat.

Kohalikud muusikud

Kohalik raha

Õhtul nautisime taaskord vaadet rõdult. Eemal oli mingi kohalik pidu toimumas – tümm käis ja isegi väike ilutulestik oli. Ja õhtud on siin väga soojad. Õhtul oli üllatus ka – saime endale toakaaslaseks väikese geko. Madis ootas teda juba pikisilmi, mina siiski mitte nii väga.
Ja peaks veel mainima, et kuu kahaneb ja suureneb siis teistpidi – mitte külje peale nagu meil, vaid alt üles.

Geko

4.päev – Pealinn Port Luis

Algas väsitavalt. Kuna Madis sai toidumürgituse ning enamuse ööst käis vetsu vahet ja seega ka mina ei saanud korralikult magada. Hommikusöök üle tee restoranis – seekord oli iseteenindus. Kõhud täis ja proovisime siis omal käel pealinna Port Luisi minna. Küsisime restoranist, kuidas sinna saab ning asusime teele. Läksime bussiga, sõit kestis tund aega ning maksis kokku 64 ruupiat.  Kuna me ju täpselt ei teadnud, millal maha minna, siis sai vist liiga vara maha ronitud. Kuid polnud hullu, saimegi õige linna fiilingu kätte. Ilm oli saare keskosa pool pilves(kusjuures ookeani ääres polnud kordagi sellist ilma), kuid väga lämbe. Avalikul tahvlil oli näha, et väljas oli 30 kraadi.

Kuumus

Kohalikud bussid

Jalutasime siis mööda tänavaid, üritades leida keskust ja turgu ning sattusime kenasse parki. Suured puud ja nende langevad oksad, oli kaunis vaatepilt. Õnneks oli meil Lonely Planeti raamat kaasas, kus ka mingisugune kaart olemas oli ja peagi saime suuna kätte.

Pealinna pargis

Turule jõudes oli hetkeks paanika, kõik pakuvad ja hüüavad. Tuli tunne nagu oleks Rabatis (kuid seal oli turg tunduvalt suurem ja sinna siiski mu süda ka jäi). Kolasime siseturul ringi, alumises osas söögikraam – kahjuks ei olnud hernest, mida Madisele otsisime. Teistel korrustel oli siis muu kraam.

Turu alumine korrus

Sattusime kena poisi otsa, kes oskas hästi rääkida ja veenda. Sain endale 100 % kašmiirist salli(iseasi, kas on ikka 100 %) ning muud nänni ka juurde. Ka ühe pudeli rummi, vanillimaitselise, mis oli villitud käsitsi tehtud pudelisse.

Kalavalik

Moosimine

Tagasi koju saamine oli veidi segane, leidsime küll õige bussijaama, kuid busse seal oli tohutult ja oli väga raske orienteeruda. Küsisime siis, kuidas Grand Baiesse tagasi saab, siis enamus bussijuhte viipas järgmise bussi suunas. Astusime õigesse bussi ja siis soovitas konduktor ekspressbussi peale minna, mis läheb ka sealt suunast – järgmine käeviibatus. Ronisime siis uude bussi, kuskil kirjas pole, et kuhu see läheb ja bussijuhti ka polnud. Aga kuna tuttava näoga turistid ka sinna peale ronisid, siis usaldasime neid. Ja koju tagasi me ka jõudsime.

Peale seda tegime oma traditsionaalse tuuri supermarketisse, vahelepõigetega kohalikesse butiikidesse ja poodidesse, otsides nänni kodustele. Ostsin kohalikku Phoenixi siidrit. Madis oli paar päeva varem ka õlut proovinud. Täitsa hea siider oli, kuigi lõpp läks tiba läilaks. Pudeli suurused on, kas 33 cl või siis 65 cl. Ja kuna oli reede õhtu, siis nagu korralikud vanainimesed, läksime kell kümme õhtul magama. Lihtsalt väsimus päevasest linnaskäigust oli nii suur ja järgmine päev ootas vara tõusmine.

5. päev – Ile aux Cerfs
Hommik algas varakult, kiirelt hommikusöök ja siis hotelli poolt organiseeritud ekskursioonile. Tuttav bussijuht viis meid sadamasse. Meie kaasalaseks oli hotellis elav prantslasest paar. Kohale jõudes jaotati meid teistega koos gruppidesse ja viidi lähedal olevale Ile aux Cerfs saarele. Seal oli meil vaba aeg, saime ujuda ning päikest nautida – vesi oli nii-nii sinine ja liiv nii-nii valge.

Siis viidi meid neljakesi väikesele paadireisile, sõitsime mööda saare rannajoont ringi ja näidati ka lähedal asuvat Grand Riviere koske. Peale seda veel väike tiir mööda rannaserva ja maabusime väiksesse lahte, kus pakuti lõunasööki. Saabudes pakuti kohe midagi joodavat, proovisime siis rummi. Seejärel siis saime süüa – kana, kala ja salat. Magustoiduks flambeeritud banaan. Lisaks ka väike muusika ning pakuti ka ehteid müügiks. Ostsin endale ja Madisele ühe kaelakee. Peale sööki viidi meid saarekesele tagasi ja saime veel korra nautida vett ja liiva. Pärast seda saime koju tagasi.

Vaade saarele

Mauritiuse mäed

Kosk


Peale seda jälle tiir supermarketisse – rumm, siider ja kohalik puuvili. Õhtul tegin mojito õhtu – kuna polnud ei korralikku klaasi ega ka võimalust jääd purustada, siis jõin tassist ja suure jääga. Aga maitses siiski hea. Kehad olid meil ära põlenud, mina ehk vähem, kuna kreemitasin ennast usinasti. Aga Madis on totaalne punanahast indiaanlane. Homme plaan jälle randa minna.

6.päev – Mon Choisy beach
Päike, liiv ja ookeanivesi, need me sõbrad kolmekesi. Arvasin küll,et selle päeva kohta muid kommentaare ei tule. Aga siiski… Randa läksime seekord jala, 40 mintsa jalutamist ja kohal me olimegi, u kella 10 paiku juba. Tee peal nägime ühte kohalikku india pühamut.

India pühamu

Kuna me aga oleme karged põhjamaa inimesed, siis kella kolmeks olime ära kärssanud. Ei aidanud ka vees ligunemine ja jahtumine. Pakkisime siis asjad kokku ja lonkisime koju tagasi. Tee pealt ostsime kaasa arbuusi ja litšisid ning tomateid.

Uhketes õites puu

Tahtsime päikeseloojangut siiski näha ja läksime kohalikku randa, kuid kahjuks tuli suur pilv ette ja rikkus me plaanid. Peale seda tegime oma kohustusliku supermarketi tuuri, sõime ja läksime koju. Kodus ootas mind köögis ehmatus, läksin sinna krabistama ja geko ehmatas mu poolsurnuks. Selgus,et neid oli sel õhtul suisa kolm. Närvide rahustuseks sai üks rummikokteil joodud.

Rumm

Mojito

7. päev – Pamplemousses ja Pointe aux Piments

Tänane päev kuulus seiklemisele. Hommikul läksime bussi peale ja sõitsime Pamplemousse`sse, kus on botaanikaaed. Ega me täpselt ei teadnud, kus peatuses maha minna, õnneks me polnud ainukesed turistid ja konduktor oli abivalmis mees ning teatas meile, kui oli õige aeg bussist maha minna. Andis käega suuna kätte ja nii me läksimegi. Kohapeal oli palju puid, mida vaadata ning kenad tiigikesed taimedega.

Hobusesaba

Vorstipuu

Vesiroos

Südamekujuline veetaim

Hiidjuured

Kirkad värvid

Palmide alleel

Õitemeres

Veel üks sõber botaanikaaias

Isegi suured hiidkilpkonnad olid olemas.

Kilpkonnad

Tiir botaanikaaias tehtud, võtsime suuna akvaariumi suunas. Kuna see asus Pointe aux Piments`is ning me täpselt ei teadnud, kuidas bussiga sinna saada, siis me olime mugavad ja võtsime takso. Maksime 400 ruupiat u 15 mintsa sõidu eest, aga hea mõnus konditsioneeriga auto oli.
Akvaariumisse sissepääs maksis kokku 500 ruupiat. Vaatasime ilusaid valgeid ja teisi värve koralle ja merekalu. Kahjuks kõige ägedamate kalade juures meie fotoka aku kooles ära…tüüpiline. Aga nägime suuri krabisid, merikilpkonna, kes oli väga seltskondlik ja saatis meid meie teekonnal, maailma mürgiseimat kala – stonefishi ja haisid.

Korall

Krabiline

Otsi kala pildil....

Koju tagasi tulime taaskord bussiga – bussipilet maksis 56 ruupiat kokku. Kuna kell oli alles vähe, siis käisime poest läbi ja tegime kiire lõunasöögi kodus. Tekkis plaan taaskord minna päikeseloojangut püüdma/vaatama. Kuna jalad olid väsinud, siis seekord seda teekonda jala ette ei võtnud ja kasutasime jällegi ühistransporti. Rannas oli veel ka kell 4 täitsa soe. Ujusime ja võtsime päikest. Kuid siis ootamatult tuli hall pilv ja isegi väike sahmakas vihma tuli taevast alla, kestis küll u 2 minutit, aga siiski. Ka vihma nägime saarel olles ära. Päikeseloojanguga läks seekord veidi paremini, nägime rohkem ja saime ka paar pilti, kuid siiski vette loojumist ei näinud, kuna pilved segasid vaate ära. Õhtu veetmise kohta vist ei pea midagi enam lisama – rumm…

Loojangu ootel

8. päev – Mauritiuse läänepoolne osa

Startisime hommikul oma hotelli seltskonnaga saare läänepoolse osaga tutvuma. Meil oli reisil ka oma kuulsus – Tina Turner. Madis tegi ka pildi – Meike ja kuulsus.

Tina Turner

Sõitsime läbi meile tuttava Port Luisi ja sealt edasi Floreali. Kus esmalt viidi meid mudellaevade töökotta, kus sai vaadata, kuidas nende tegemine käib ning peale seda sujuvalt viidi meid juba esinduspoodi. Laevad olid ilusad, igas mõõdus ja igale maitsele, lisaks ka mitmeid sorti ehteid. Seekord tulime sealt tühjade kätega, kuna väikest laeva ei soovinud ja suurt oleks olnud väga keeruline tagasi transportida.

Töökoda

Esinduspood

Titanic

Edasi viidi meid kõrval asuvasse juveelipoodi, mis oli kohe juveelitehase kõrval. Sinna sisse meil piiluda ei lastud, vaid viidi kohe duty free poodi. Kuid meie vaesed eestlased selliseid asju lubada ei saa, aga ilus oli siiski vaadata.

Retk jätkus kraatri servale, sealt oli kaunis vaade mägedele ning allasuvale Curepipe linnale ning otse loomulikult kraatrile endale, mis oli kenasti metsa kasvanud. Kuna me olime suhteliselt kõrgel, siis ilm oli jahedam, rõskem ja niiskem ning ka päikest oli vähem.

Kraatri serval

Siis käisime suure indialaste jumalakuju Shiva juures ja selle kõrval oleva püha järve Grand Bassini ääres. Kus asus ka tempel. Veebruaris tulevad kõik hindud sinna pidutsema – kokku nii u 800 000 inimest.

Shiva

Vaade tempile

Grand Bassin oma püha veega

Kiirelt käisime ka Mauritiuse rahvuspargist läbi, me küll Madisega mõtlesime, et saame seal piisavalt vaba aega, et ringi seigelda. Aga selgus, et meile näidati vaid suurepärast vaadet alla orgu ning selle servas olevale kosele. Pargis rändamiseks peab siiski olema vastav riietus ja ka giid, muidu eksid lihtsalt sinna rägastikku ära.

Rahvuspargis

Kosk rahvuspargis

Edasi viis meid bussijuht sööma, see oli tema valik, kuhu meid viia, eks tal ole oma diil tehtud ka selles osas kohalikega. Ühesõnaga viidi meid sellisesse kohta,mille hinnad olid suhteliselt krõbedad. Aga kuna kõht oli tühi ja imelik oli ka seltskonnas tühjalt istuda, siis sõime ikkagi – mina kalakarrit ja Madis lambapraadi. Kõht sai täis küll ja maitsev oli ka.

Edasi sõitsime mööda Chamareli rummitehasest, oleks tahtnud sinna ka pilgu sisse visata, aga nägime seda vaid eemalt. Käisime vaatamas hoopis Chamareli koske, mille vabalangemine on u 95 m, oli väga võimas, aga kuna vaatlemine kaugelt, siis Marokos nähtud kosele jäi see alla. Peale seda nägime ka 7 värvi maailma, kus liivad on looduslikult seitset eri tooni. Väga huvitav loodusnähtus omaette.

Chamareli kosk

7. värvi maailm

Peale seda asusimegi koduteele, taaskord Port Luisist läbi, seal on ikka see liiklus täitsa hull. Busse, autosid ja motikaid palju. Heitgaase ja lärmi samuti. Hea, et ise sõitma ei pea selles vasakpoolses liikluses, oli mu ainuke mõte.
Õhtu lõppes, nagu alati, teadagi kus.
Nägime veel ühte sõpra oma toas.

Kohalik

Õhtust vaadet sai ka pildistatud. Saabudes oli kuu poolik, lahkusime aga täiskuu ajal.

Kurbusega peab nentima, et homme on juba tagasilend. Alles sai siia ju tuldud ja juba tagasi. Polegi nagu saanud puhata ja mõnuleda. Nii kiirelt sai see aeg otsa.
P.S Madis õigustab oma mao aastal sündimist – vahetab nahka teine usinalt. Et siis homme uus doos päikest uuele nahale peale saada.

9. -10.päev – Grand Baie, viimane rannaskäik ja kojusõit
Hommikul ärkasime varakult, et saaks võtta sellest päevast veel viimast. Enne randa minekut tegime oma kohustusliku šopingu Super U-s ja peale seda sättisime ennast randa. Sinna läksime jala, kuna osad kingid-nännid olid veel ostamata ja sealpoolsed poed olid läbi käimata. Teekond oli palav, aga asjalik, saime oma vajaliku nänni kätte. Kahjuks see kleit, millele mina silma olin visanud, oli eelmine päev ära müüdud, aga ostsin siis lohutuseks teist värvi lihtsalt.
Sai ka viimastest kaunitest vaadetest pilti tehtud.

Grand Baie

Rannas nautisime veel viimast kuuma ja ilusat ilma. Vesi oli ikka nii sinine ja liiv nii valge. Süda tilkus verd. Kuna natukene jäi veel ka raha alles, siis sai ära proovitud ka kookose mahl, mida sai otse kookosest kõrrega joodud. Peaks ütlema, et ootasin põnevamat maitseüllatust.

Kookosmahla müüja

Osad kohalikud harrastasid suplust riietega.

Kohalikud ujumas

Kärssasime rannas veel viimast võtta, aga kuna Madisel oli juba osa nahka maha tulnud, siis uus nahk oli hell ja palju päikest ei kannatanud. Ka minu nägu hakkas põlema ja kahjuks jooksis ka aeg selga. Ning nii me viimast korda bussiga hotelli sõitsimegi. Kiire duši all käik ja minek.
Transport oli meil varem juba hotelli poolt kokku lepitud. Seekord viidi meid Toyotaga lennujaama, saime veel viimast korda tunne Mauritiust reisi kogeda. Selleks, et vältida tipptunni liiklust pealinnas, tegime reisi mööda mägist teed ja nautisime vaadet – nägime ka ananassiistandused ära.

Ja siis juba lennuki peale ja koju. Tagasilend läks kiiremini ja kergemalt.

Õhtusööki nautimas

Pariisis sai natukene aega parajaks tehtud, kuid ei olnud nii pikka passimist, kui sinna minnes. Kuna olime lennujaamas just päikesetõusu ajal, siis nägime ka ühte moslemit palvetamas.

Päikesetõus lennujaamas

Ja Rootsis sai ka kiirelt ümber istutud.

Selline see oli, kahju ainult, et nii kiiresti otsa sai. Aga kehad on pruunid, akud täis ja nüüd kannatab taas suure töökoormusega edasi rügada. Pehmet maandumist argirutiini…

07/05/2009

Maroko reis 16-24 aprill 2009

Filed under: Uncategorized — meiksu @ 13:08

16.04.2009 – 1. päev Tallinn – Riia – Bergamo – Malpensa – Casablanca – Mohammedia

Reis algas sõiduga Riia lennujaama. Riia kesklinnas saime kokku ühe  Siimu isa tuttavaga, kes näitas teed lennujaama. Kohale jõudes läks kõik ladusasti, saime kohvrid antud ja liikusime lennuki peale.  Lennukis palusin ühel naisel ümber istuda, et ma saaksin lastega kolmekesi koos istuda.😀 Trinity ja Trevor lennureisi ei kartnud ja pidasid ennast kenasti üleval.

Ryanairiga lendasime siis Riiast Milanosse Bergamo lennujaama, seal keerasime kella tunni võrra tagasi ja istusime bussi peale ning sõitsime Milano kesklinna .

Bergamo lennuväljal, taga Alpid

Bergamo lennuväljal, taga Alpid

Kahjuks võttis meid Milanos vastu vihm. Loodus oli kõik juba kaunilt rohetav, võrreldes Savonlinnaga, kus olid veel sügavad lumehanged sel ajal.  Kekslinnast istusime teise bussi peale ja siirdusime teise lennujaama Malpensasse. Seal oli meil aega 4 tundi aega enne seda, kui saime ennast registreerida järgmisele lennule.  Seal siis sõime Itaaliale kohaselt pitsat. Pitsad olid megasuured ja müüdi tüki kaupa, ühest tükist sai kenasti kõhu täis.

Stjuuardessid

Stjuuardessid

Lennujaamas siis igavlesime niisama, klõpsisime vastastikku pilte teha.  Ühe laheda stuujardesside pildi sai Siim ka tehtud.

Kui me lõpuks check-in`i saime, oli juba pimedaks läinud ja väljas sadas vihma ning lõi välku. Oli päris kõhe tunne. Ja see tunne süvenes, kuna enamus, kes Casablanca lennule ennast registreerisid olid marokolased – tõmmu nahaga mehed, rättides naised. Tekkis korra selline tunne,et tahaks koju tagasi. Et kuhu ma õige nüüd lähen oma arust.

Lennukis oli palju väikeseid lapsi ja imikuid. Enamus neist olid kisasid nii õhku tõusmise kui maandumise ajal. Minu lapsi ükski asi ei kõigutanud, nemad magasid nii õhkutõusmise kui maandumise maha.  Üritasin neid küll üles raputada, et nad vahepeal neelataks, et kõrvad lukku ei läheks, aga nad olid lihtsalt nii väsinud juba. Isegi olin väsinud ja sai pool aega lennust tukutud. Kella keerasime sellel lennul veel 2 tundi tagasi ja kohale jõudsime Casablancasse pool 12 õhtul nende aja järgi.

Kohale jõudes ootasime oma pagasit, seisime lindi ääres, aga mida pole, on meie kohvrid.  Närv täitsa must juba, et kas niimoodi hakkabki meie puhkus. Siis tuli üks kohalik lennujaama töötaja ja ütles, et Jet4You kohvrid on teisel lindil. Kivi langes kohe südamelt ja saime kenasti oma kohvrid kätte.  Siis pidime veel maale sissetulemise paberid ära täitma, seal küsiti aadressi, kus me elame. Meil seda anda polnud, mul polnud õrna aimugi, kus mu onutütar Mirja elab. Politsei tegi küll nägusid, aga maale ta meid lasi.

Järgmine ärev moment oli meil see, et kes meile vastu lennujaama tuleb ja kui kedagi pole, siis mis me edasi teeme. Meil Mirjaga jäi täpselt kokku leppimata, kes ja kus järgi tuleb ja ma isegi ei teadnud ta maroko numbrit, et helistada ja täpsustada. Õnneks läbi väravate minnes, oli Mirja kenasti vastas ja meie resi jätkus autoga Mohammediasse, mis oli u 40 minuti autosõidu kaugusel.  Kohale jõudes pakkus Mirja meile teed ja kohalikke maitsvaid saiu mitmes erinevas versioonis koos maasikatoormoosiga. Me olime nii väsinud, et ega me palju küll ei söönud ja vajusime kiirelt voodisse magama. Meie reis oli kestnud kokku 24 tundi.

2. päev – Mohammedia

Hommikul ärkas Trevor kõige esimesena, hommikul pool 8.  Mängisime Rayane`i mänguasjadega niikaua kuni ka ülejäänud rahvas üles ärkas. Hommikusöögile läksime ühte ookeaniäärsesse kohvikusse, kuhu söögid sai ise kaasa võtta ja joogid siis tuli kohapealt tellida.  Mirja käis tee peal kohalikust poekesest läbi ja haaras värsked saiad ja juustu kaasa. Peaks ütlema, et saiade valik Marokos on väga suur – pikad saiad, kringlikese moodi magusad saiad, ümmargused sutsu lavaši meenutavad saiad, 100-mulli pannkoogid, nuudlisaiad jne… Jõime siis kohvi ja värskelt pressitud apelsinimahla, mis on ka selle maa eripära.

Värsket mahla nautimas

Värsket mahla nautimas

Iga nurga peal olid apelsinid ja ka väike press, et said tee ääres peatuda ja väikse joogi võtta.  Ja muidugi ei saa ära unustada minttuteed, milles oli suur kogus suhkrut ja seda oli suht raske juua seetõttu.

Trevori ujumine

Trevor suplemas ookeanis

Lapsed said siis oma esimesed ranna kogemused kätte.  Liiv ja ookean. Püksisääred sai üles kääritud ja lapsed läksid jalgupidi vett katsuma. Ju see põhi oli künklik või oli Trevoril lihtsalt kondinõrkus, igatahes sisse ta kukkus ja märjaks ta sai.  Mirja hea inimene laenas meile oma fliisi ja Trevor edaspidi lippas selles ringi, kuniks koju saime ja riided ära vahetasime.  Peale seda suplust Trevor enam ookeani äärde ei kippunud. Ütles, et suured merelained tulevad ja tema ei taha sinna minna. Kuna jalaga katsudes oli vesi ka suht jahe, siis mul polnud selle vastu mitte midagi.

Peale hommikusööki käisime korra turult läbi, sest Mirja tahtis õhtuks kana osta ja Trinityl oli isu maasikate järele. Kuid me ei saanud kumbagi, sest kuna oli reede, siis pea kõik kaupmehed olid palvetamas. Reede on neil seal suur palvetamise päev, nad käivad päevas ca 5 korda palvetamas.  Käisime siis kohalikus supermarketis, kus saime õhtusöögiks vajaliku kraami kätte ja läksime seejärel ookeani äärde päikest võtma.

Ookeani ääres oli suhteliselt kõva tuul, ega päris bikiinide väele ennast ei võtnudki. Esiteks oli jahe ja teiseks olid nagu väljanäitusel. Kohalikud mehed käisid kogu aeg teki äärest mööda ja vahtisid. Üks mees jalutas mööda koos väikese kitsekesega.   Seal on väga populaarne jalgpall ja noored tulevad peale kooli  randa jalkat mängima.  Kui me koju hakkasime minema, oli praktiliselt kogu rand neid mängijaid täis.

Koju jõudes pakkus Mirja meile väga maitsvat kana, koos kartulite ja muude ürtidega.  Serveeriti seda ühes suures taldrikus, igale ühele oli oma kahvel ja juurde sai, mida kasutati ka kastme võtmiseks ja niimoodi me sõimegi. Lastele igaks juhuks anti siiski omad taldrikud. Toit oli väga maitsev. Ja magustoiduks saime me maasikaid ja imemagusat melonit, mis suisa suus sulas.

Murumunad

Murumunad

Õhtupimeduses käisime veel koertega jalutamas ja Mohammediaga tutvumas. Saime ka ühed murumunad pildile.

3. ja 4. päev – Cascades d`Ouzoud

Järgmisel hommikul ärkasime väga varakult, et startida mägede poole, vaatama kaunist koske. Startisime hommikul umbes poole 7 paiku,  kuna päeval oleks liiga palavaks ilm läinud,et pikka autosõitu vastu pidada.  Olime rentinud auto kaheks päevaks – Renault. Oli küll pisike, aga mahtusime kenasti ära ja sõidetud me saime. Meiega koos reisisid siis ka Mirja perega. Ilma nendeta poleks me vast nii libedalt kohale jõudnud. Meie autoreis kestis pea 7 tundi vahepeatustega, aga kohale me jõudsime. Tee peal tegime peatusi kohalikes linnakestes, kus sõime lõunat – väga maitsev ja odav oli.  Ühes linnakeses tegime vetsupeatuse, kuna see oli suht turistipiirkonnast väljas, siis olime meie suuremad vaatamsiväärsused kui linn meile. Üks mees oma vankri pealt passis kogu aeg meile autosse.

Mees vankris

Mees vankris

Väga lahe oli mägedes autoga sõita – sinkavonka teed ja kitsad. Minu jaoks ka hirmutav, kuna pelgan kõrgust ja pidin veel juhtima ka.

See 7 tunnine vaev tasus ennast ära. Ees ootas meid kaunis kosk, mis on 120 m kõrge.  Alguses pildistasime kose juures üleval pilte, pärast siis jalutasime treppidest alla ja tegime seal pilte.   Minu jaoks oli selle reisi üks kõrgpunkte just see kosk.

Vaade kosele

Vaade kosele

IMG_7929

Kose ääres sai palju pilte klõpsitud.  Kuna sinna oli pikk maa, siis plaanisime seal kose ääres ööbida. Õnneks oli meil kaasas Ali, kes oskas araabia keelt ja leidis meile majakese, kus me ööbida saime. Eesti mõistes oli siis tegemist kodumajutusega, kus pererahvas elas ise ühes majaosas ja meie käsutuses oli siis 3 tuba.  Midagi väga luksuslikku ei olnud, aga katus oli pea kohal ja voodi oli olemas.  Luksuslik tualett oli meil ka.😀

Meie WC

Meie WC

Õhtusöögiks sõime kose ääres pannkooke ja kohalikku rahvustoitu tajine`t.  Seda tehakse spetsiaalses koonusekujulises savinõus süte peal. Me ootasime enda toitu üle tunni aja, kõhud olid nii tühjad, seega sõime enne pannkooke moosiga ja siis allest soolast. Enne õhtusööki olime veel käinud kohalikul turul ja varustanud ennast värkse kraamiga. Lastele sai 2 kilo hernest ostetud, endale siis apelsine ja melonit.  Ei pea vist uuesti lisama, et need olid väga maitsvad.😀

Tajine`i nõud

Tajine`i nõud

Tajine

Tajine


Blog at WordPress.com.